See hakkab hargnema mu kodu- ja töökohast: tuttavad tänavad, lemmikpark, kodupood, möödanikuga seotud tähendusrikkad paigad. Kui pusa kokku kogu koguda, saab nähtavaks mu kodulinn. Elan siin ja see paik on mulle armas ning oluline. Nagu kodus nurkadesse kogunev tolm, riivab linnapildis valusalt lagunenud asfalt, sobimatu maja, mõtlematu rahaahne arendus. Aga ka tuttavad kohtumispaigad, suviti varjulised pargialleed ning igapäevased rajad. Kodu – korter või maja – on muidugi see kõige omam ja olulisem, kuid liikudes igapäevaselt oma linnas, muutub see ning seal toimuv pea sama oluliseks.
Linn on samamoodi kodu nagu korter või majagi, selle heakord sõltub meist endist samamoodi nagu koduski. Olles kodanikuna hoolimatu ja ükskõikne, ei ole mul mõtet süüdistada võimu või valitsust, ega ka mitte arendajate rahaahnust, kui linnaruum ei vasta minu ootustele. Hoolivus algab pisiasjadest ning taastoodab iseennast – kui korjan järjepidevalt tänavalt üles lendu läinud jäätisepaberi, järgib pikapeale nii mõnigi inimene minu eeskuju. Kui tervitan hommikul rõõmsalt kojameest, teeb ta oma tööd suurema hoole ja rahuldusega.Kodanikuks olemine ei tähenda ilusa ja hästi planeeritud linna passiivset nautlemist, vaid ka laiemas mõttes aktiivselt oma elukeskkonna kujundamises osalemist : teadlikkust planeeringutest ja võimalusest neis kaasa rääkida, oma ideede julget ja selget välja ütlemist, suhtlemisest nii naabrite kui ametivõimudega, avaliku ruumi mitmekesist kasutust jne.
Linnavõim pole siiani mu kodu-ust üles leidnud ega ilmselt leiagi. Ikka tunnen ise huvi, mis minu linnas toimub. Kui ei leia seda, mis mind huvitab, helistan või otsin muul moel kartmatult ja kannatlikult, et järele pärida. Mul on õigus teada! Asjlaikud ettepanekud panen kirja ja läkitan teele, kas linnavalitsusse või arendajale – kellele vaja. Sest kust nad muidu ikka teavad, mis ma asjast arvan! Inimesed annavad küll üht-teist oma tegutsemisega ka vaikimisi mõista, kuid linnaisad kipuvad sääraseid vihjeid ikka omamoodi tõlgendama: isetehtud sebrad on huligaansus, vähene osalemine planeeringute ja teiste strateegiliste dokumentide avalikustamisel viitab huvipuudusele jne. Pole ju õige! Joonistame sebrasid, sest meie linnas tehakse jalakäijatele liiga; me ei käi avalikustamistel, sest need toimuvad keset kiiret tööpäeva ning infot ürituste kohta on raske õigel ajal leida. Nii tulebki otse öelda, milles on asi ja kui sellest väheks jääb, käsi külge lüüa!
Üksinda muidugi maailma ei muuda. Olen leidnud sõbrad, kes minuga sarnaselt mõtlevad. Koos suudame tavaliselt ära veenda veel mitmed muidu ükskõikseid või lihtsalt erapooletud inimesed. Neid on ju palju, kes ise ei viitsi asju ajada või informatsiooni hankida, aga kui neile probleem ära seletada ning selgitada, mil moel käsil olev küsimus neid isiklikult puudutab, siis on neil seisukoht täitsa olemas ja teotahet ikka ka natuke. Koos saame ka vastalistest ja põikpeadest võitu. Suuremate murede korral võib kampa võtta mitu MTÜd, kel ühine maailmavaade, et hääl oleks kõvem ja kostaks kaugemale.
Vaatan neid, kes kurdavad ja halavad, et küll meie linn on kole ja inimvaenulik, küll siin on ohtlik ja halb. Imestan, miks nad seda küll teevad, sest kurtmisest ei võrsu ju midagi uut. Konstruktiivset kriitikat seevastu kuulatakse ja küllap võetakse ka arvesse. Kui mitte täna, siis homme. Igaüks suudab muuta oma linna oma näo järele, kui ainult tahab. Tegelikult teemegi seda iga päev, läbi oma valikute ja eelistuste, täiesti märkamatult. Pisiasjadest aga moodustub tervik, nii nagu me seda tajume ja näeme. Mina usun kodaniku võimu ja võimalustesse, pealehakkamisse ja isetegemisse - teeme ise oma linna. Vastasel korral võin ühel hommikul ärgates avastada, et see paik, kus ma elan, pole enam minu linn. See on kellegi teise poolt ja kellegi teise jaoks kavandatud ning minule pole seal kohta. Ma ei lase sel juhtuda! Linn on minu õigus ja vabadus, mitte sundus ja piirid!
Kingadega paitan asflati, silmadega silun maju!
