Kuningas, kuninganna ja punane vaip

Kunagi oli antiikses Kreekas ja Roomas purpur staatuse märgiks, kuna seda toodeti ühest molluskist, mille väärtus ületas kulla oma. Mis hetkel ta punaseks muutus ja riietuseseme asemel vaibaga vahetati pole mulle päris kindel ega olegi antud loo seisukohalt oluline, kuid siiani on juurde jäänud maik kellegi tähtsa saabumisest ning staatuse sümboolsus pole kuhugi kadunud. Nüüd juba mõnda aega tagasi toimunud president Bushi ja kuninganna Victoria külaskäikude ajal ei sattunud ma teleka ette (ainult korra silmasin ülekannet Tallinna Ülikooli uue hoone aatriumis) või raekoja platsi, et näha neid promeneerimas. Võibolla oli punane vaip, võibolla mitte. Selle-eest jalutasin ma kooli-kodu vahet paar korda ning leidsin hulganisti teistsuguseid võimusümboleid, mis tavapärase Tallinna nii mitmeski mõttes muutsid.

Kuna olen ise jalakäia, siis ei oska autojuhtide eest kosta, kuid kindlasti oli mõlemal korral linnas liikumine teistsugune. Kas nüüd just piiratud või kontrollitud ning seetõttu taunitav, kuid kindlasti mitte see igapäevane, harjumuspärane. Vabaduse ja Kaarli puiestee ristmikul peab seaduskuulelik kodanik ootama vähemalt kolm korda foori taga, et näiteks risti üle saada. Tavaliselt isereguleerimist pooldavad linlased peaaegu et pahandasid politseinike peale, kes püüdsid neid takistada punase tulega üle tee trammi peale tormamast. Jäin samuti trammist maha ning vaatasin ringi - iga nurga peal oli rohevestides või/ja sinitunkedes valvepaar. Tavapärasest rutakast ning tormlevast ristmikust sai hoopis vaikne ja rahulik mõtiskluspaik. Naeratavad inimesed (mulle tundus nii) ootasid kannatlikult seal, kus nad tavaliselt autode vahel põigeldes tõredalt üle tee tormasid. Mulle näis nagu naeraks nad osaliselt iseenda üle - aga miks ma siis tavaliselt üldse jooksen? Mis täna siis nii erilist on, et võin rahulikult võtta?

Mul on paha suitsuviga küljes. Tavaliselt koduuksest väljudes on sigarett esimene asi enne trammipeatusse jõudmist. Oma üllatuseks (mõlemad visiidid tulid mulle üllatuslikult, kuigi ma kuupäevi teadsin - aeg lihtsalt kulges liiga kiiresti) avastasin ühel päeval aga praktiliselt oma ukse ees need politseinikud. Natukene maad eemal veel üks paar. Ja siis veel üks. Ka üle tee moodustasid nad justkui ahela. Maal tehti selliseid inimridu veoautost riidani, et puud kiiremini laotud saaks, siin aga olevat kaalul hoopis kõrgeaulise külalise turvalisus. Justkui ulatuks ta vaim üle terve Tallinna, mis silmaks iga seadusrikkumist või kardaks haavamist. Kuna elan trammipeatusele lähedal, siis tavaliselt lõpetan suitsu peatuses. Järsku vilksas mu mõtteist läbi midagi ammuununenut - suitsetamine avalikes kohtades on keelatud ning trammipeatused vist on ühed sellised. Kuni trammi peale sammumiseni püüdsin meenutada, kuidas ja kus on seadusandluses eristatud avalik ruum ja koht või kuidas defineeritud, aga mitte ei õnnestunud meenutada. Selleks ajaks oli aga tramm juba ette tulnud ning suits jäigi tegemata. Tagasi koju jalutades käisin süüa ostmas - muretsesin ühe shokolaadi. Olles maiustuse pintslisse pistnud, avastasin aga, et kuhugi pole prügi visata ning maha poetada pole ju ilus (ja politseinikke on ka kõik kohad täis). Neil päevadel olid taskud prügist pungil.

Astudes õhtupoolikul ülikooli peahoonest välja täheldasin kellaaja kohta ebatavaliselt suurt hulka inimesi trammi ootamas (vähemalt nii tundus esmapilgul). Mõne aja pärast aga vuras mööda autode eskadron, kus ühes mustas maasturis oli väsinud ilmel sinises kostüümis vanaproua. Tema sakraalsus ning kuulsus otsekui langesid inimestele, kes sellest vaatemängust osa said. Kindlasti oli neil nüüd, millest kodustele rääkida nagu turismireisidel üles võetud fotosid näidates Eiffeli tornist või püramiididest.

Iidsed ajad, mil vaiba punasus või paraadide mängulisus määras külaliste väärtuse, on möödas. Nüüd on oluliseks muutunud terve linna (taga)jalule ajamine. Mida rohkem melu ja muutusi, mis lõhestavad mikrotasandil rutiinseid harjumusi, seda võimsamad väisajad. Et iga inimene mitte ainult ei teaks, kellega tegemist on, vaid tunneks oma päevakorralduse pisemates detailides teistsugusust ning saaks osa külalise aupaklikusest. Kui poleks kalendrisse vaadanud, siis oleks arvanud, et tegemist on pühaga. Mind pani see mõtlema, et kas tõesti seaduskuulelikkus tõstab oma laiska pead kodanikes ainult siis, kui sinised mundrid silmanurgas terendavad? Või kui triviaalne kogu turvalisuse tagamine on, mis samas nii tähendusrikkaid muutusi kaasa toob. Kokkuvõttes mulle need raputused meeldisid - linn näitas oma teist reaalsust, mis kogu aeg justkui varjunud potensiaalina pinna all välja tungida soovib. Kusagil igapäevasuse katte all on hoopis teised tundmused, mis oma lihtsakoelisuses ei pruugi silma hakata. Selle nurga alt vaadatuna võiks rohkem raputusi olla. Kas nüüd just ainult sedalaadi, aga kindlasti oli kogemus positiivne ning valgustav. Kuid mina sain ainult pisikesi tükke sellest suurest sündmusest. Kuidas nägi välja raekoja platsil toimunud vastuvõtt? Millised kogemused kaasnesid protestimisega või selle kõrvalt vaatamisega? Kas kellegi teise jaoks tähedasid külastused midagi hoopis muud?

Rasmus Kask,
linnahuviline