Sebrad kui meeleavaldus

Tallinn autostub – vuramise sujumiseks ehitatakse üha uusi ja laiemaid ristmikke. Autoga on küll mugav, aga igale poole sellega ei saa ega peagi saama. Jalakäija on oluline linnaruumi ilmestaja – meile kõigile meeldib pigem, kui tänavad on täis sagimist ja melu. Jalakäija ei ole aga mingi iseenesestmõistetav nähtus. Kui on ebamugav käia, siis ei käida. Eriti, kui samas kohas on autoga mugavam liigelda.

Autokeskse tänavateuuenduse ja liikluskorralduse vastu on meelt avaldanud mõned hea huumorisoonega linnakodanikud, rajades paari kriitilisse teeületuspaika isehakanud sebrad. See ei ole küll tegevus, mis tuleks legaliseerida, kuid linnaisad võiksid taolistest arvamuseavaldustest õppust võtta küll. Tegemist ei ole ju ainult vaimuka nalja, vaid tegeliku vajadusega vastavas kohas teed ületada. Lisaks andsid viimased “linnakunstnikud” suurepärase idee terve linna ilmestamiseks ning meeldejääva märgi loomiseks – nende maalitud ülekäigurada koosnes tõelistest looklevatest sebratriipudest.

Kõik, mis on seadusevastane, ei ole seepärast veel sisutühi ja pahatahtlik. Inimene, sealhulgas linnakodanik, on mõtlev olend ning humoorikas kriitika viitab tõelistele vajakajäämistele linna elukorralduses. Silmatorkav joonis või läbimõeldud meeleavaldus on sageli tõhusam viis neile tähelepanu juhtida kui näiteks lugejakirjade saatmine või netikommentaaride kirjutamine. See ei ole üleskutse mõttetule sikerdamisele või märatsemisele! Aga kui on, mida öelda, siis tuleks seda teha, selgelt, arusaadavalt ja meeledejäävalt.

Erahuve teenivate kinnisvaraarenduste kõrval on viimase aja suurimad teod Tallinnas seotud peamiselt teedega – suur lõik Põhja puiesteelt Ahtri tänava nurgani, Laikmaa ja Gonsiori ristmiku tunnel, Tartu maantee läbimurre ning teeparandus kuni bussijaamani näiteks. Kavas on veel ristmiku-uuendus Rocca al Mare kandis. Pika respektiivi suurprojektideks on paljuvaiedud Põhja- ja Lõunaväil, mis peaks kokku kujunema etapilistest väljaehitustest. Muidugi on liikluskorraldus neist muutustest võitnud ning liiklemine linnas muutunud sujuvamaks. Kas aga kõigi jaoks?

Autoga on kõige mõnusam sõita otse. Ei tule keset pikka sirget pähegi, et võiks pöörata näiteks vasakule ja sõita mööda teist teeserva, sest sinna paistab kevadine päike. Just sellised ajendid võivad liikumisel olla aga jalakäijal. Uurimuste kohaselt mõjutab jalakäijat enim majadebloki suurus ehk linnastruktuuri tihedus. Mida tihedam on tänavavõrk, seda mõnusam on jalakäijal. Ristmikel on enamasti ka ülekäigukohad, kust saab mõnusalt tänavat ületada, et jõuda soovitud sihtpunkti ning kui ristmikke on piisavalt tihedalt korrelatsioonis oluliste sihtpunktidega, ongi linnaruumi jalakäija jaoks mugav. Mida autojuhisõbralikum on liikluskorraldus, seda pikemaks venivad sirged teelõigud. Jalakäijad suunatakse maa alla või ehitatakse keerulisi mitme fooriga teeületuskohti, jättes seejuures teinekord tähelepanuta tegeliku liikumisloogika autojuhi jaoks sobivama lahenduse kasuks. Samas kolivad olulised teenused ning aegamööda ka teatud sorti töökohad aktiivsetesse liiklussõlmedesse, mis on autoga hõlpsalt ligipääsetavad, kuid kuhu jõudmiseks jalakäija peab vaeva nägema. Kõik me tahame ju minna poodi, kus on suurem valik ja madalamad hinnad, neid võimalusi ei paku aga õdusad nurgapoekesed, vaid magistraaltänavate äärde koondunud supermarketid. Jalakäijad taluvad neid arenguid vaikides, olulisemates kohtades putkatakse elu ohtu seades vajadust ja harjumust mööda üle tee.

Tore on see, et vahetevahel jätkub kellelgi julgust, huumorimeelt ja pealehakkamist oma arvamust linnapildis kõigile nähtavalt väljendada. Umbes aasta tagasi joonistasid tudengid omavoliliselt ülekäiguraja kunstiakadeemia ja kaubamaja vahele, kohta, kust päevast päeva terve hulk inimesi tänavat ületab. Jalakäijad kasutasid uut sebra innukalt ning autojuhidki jäid kuulekalt selle ees seisma. Kõik tundus toimivat ning enamus ei saanud ilmselt arugi, et tegemist ei ole päris ülekäigurajaga. Linn reageeris sellisele arvamuseavaldusele valuliselt – algatati uurimine ja määrati kopsakas trahv. Kiirelt pesti maha ka üleliigsed valged triibud. Süüdlased jäid siiski avalikkuse ette toomata ja humoorikas lugu säilitas oma sära, ilma et võimud oleksid suutnud selle veenvalt maha materdada.

Teine taoline installatsioon tekkis paar päeva tagasi Põhja puiesteele trammipeatuse lähedusse (vt. www.postimees.ee), kus on tegelikult tõepoolest ristmik ning paljudele oluline koht üle tee saamiseks. Seekord olid teostajad veelgi rohkem vaeva näinud ning maalinud teele tõelised sebratriibud. Samamoodi nagu ka EKA ees, kasutati siingi uut ülekäigurada aktiivselt, nii jalakäijate kui autojuhtide poolt. Meedia kajastas juhtumit kui lõbusat kodanikualgatust ning soovitas linnal kaaluda kõvertriibuliste ülekäiguradade kasutussevõtmist kogu linnas. Olen viimasele ideele kahe käega poolt – milline geniaalne viis kõigist teistest linnadest eristumiseks! Ülekäigurada märkab ju igaüks, see on detail, mis on kõikjal. Tallinn otsib oma märki – see võiks tõepoolest olla taoline meeldejääv ja silmatorkav pisiuuendus, mis ei vaja eraldi reklaami ega ülesleidmist. Lihtne, lööv ja pealegi innovatiivne. Moes on looduslähedus ning jätkusuutlik mõtlemine, selles valguses oleks raske leida paremat silti autostumisprobleemide käes vaevlevale suurlinnale – mõtleme ka jalakäijale!

Liiklusvood, mille vahel jalgsikäigusaarekesed, ei ole teglikult atraktiivsed. Auto on paljudel juhtudel mugav, kuid otsides mõnusat ja nauditavat linnaruumi, valime ikka pigem koha, kus neid võimalikult vähe on. Linnaisad ei peaks mitte taunima ja maha laitma, kui kodanikud oma arvamust avaldavad. Muidugi ei ole mõistlik lasta igaühel rajada omaenda sebra, kuid eiramise asemel tasuks taolisi avaldusi hoolega tähele panna, sest jalakäijate tõrjumine viib tühjenevate tänavateni. Meie siin ei pea olema pioneerid – see kõik on juba järele proovitud. Autokeskne linnaruum, kus võib sõita uksest ukseni ning veeta kogu oma vaba aja sisetingimustes hiiglaslikes ostukeskustes, viib olukorrani, kus inimestel ei ole tänavale enam asja. Linn muutub tühjaks ja ohtlikuks, kus vähesed jalakäijad omaenda varju kardavad. Tänavatele jäävad uitama vaid nn. tõrjutud tegelased, kel pole autot ega taksoraha. Sest ega normaalne inimene ju jala ei käi! Tahame me tõepoolest sellist olukorda? Ega vist. Ja tegelikult ei taha seda ka linnaisad, sest kaasnevad probleemid on keerukate killast.

Omavoliliselt rajatud ülekäigurajad on vaid üks, kuigi kirgas näide inimeste vabaduste piiramise vastu võitlemise avaldustest. Lõbus ja positiivne väljaastumine toimus ka Vabaduse väljakul möödunud kevadel, kus parklat täitsid autode asemel lilled, et pöörata tähelepanu Tallinna keskse väljaku jaburale kasutusele. Laske käia, kallid kaskodanikud – kasutage oma heatahtlikku huumorimeelt linnaruumi üheülbastumise vastu võitlemisel! Lõpuks saab meid rohkem kui neidJ.